Tõlkide kutsealase toetuse kõige olulisem valdkond suulise tõlke peadirektoraadis on keeleõpe (keele omandamine ja keeletaseme hoidmine).
Suulise tõlke peadirektoraat määrab igal aastal kindlaks tõlkide keeleõppe prioriteedid. Seejuures võetakse aluseks koosseisuliste tõlkide keelteoskus, teadaolevad ja eeldatavad keelekombinatsioonide muutused, mis tulenevad tõlkide töölt lahkumisest, tõlkide koosolekutele määramise kontekstis kindlaks tehtud vajakajäämised ja tõlkenõudluse rahuldamise määr keelte kaupa.
Keele omandamine
Passiivne keel
Passiivne keel on keel, millest tõlk tõlgib. Uue passiivse keele omandamise viis sõltub konkreetsest keelest. Teatavatel juhtudel võivad tõlgid keelt õppida omal käel, kasutades seejuures koolituskupongi.
Kui on olemas piisav hulk nõuetele vastavaid soovijaid, võidakse igal aastal korraldada uusi kursusi prioriteetsete keelte loetellu kuuluvate keelte õppeks.
Lisaks keelekursustele ja koolituskupongidele on keeleõppijatel õigus veeta keelekümblusperioode riikides, kus õpitavat keelt räägitakse. Keelekümblusperioodide arv ja pikkus sõltub konkreetsest keelest.
Tõlge võõrkeelde (retuur)
Suulised tõlgid saavad tõlkida ka keelde, mis ei ole nende emakeel, ent mida nad suurepäraselt valdavad.
Viis, kuidas retuurkeel omandatakse, sõltub paljudest individuaalsetest teguritest, ja selleks võivad olla kursused keeleoskuse lihvimiseks, mis valmistavad ette retuurtõlke koolitust, tõlkeharjutused, samuti keelekümblusperioodid riikides, kus konkreetset keelt räägitakse. Seejärel läbib tõlk testi, et lisada retuurkeel oma keelekombinatsioonide hulka.
Keeletaseme hoidmine
Väga oluline on aidata tõlkidel nende omandatud suurepärast keeleoskust säilitada. Sel eesmärgil pakub suulise tõlke peadirektoraat erinevate keelte koolitusi keeleoskuse parandamiseks väljapool Brüsselit või teatava keele rääkimise riigis, intensiiv-, poolintensiiv- ja idiomaatiliste väljendite kursusi, kursusi retuurkeele taseme hoidmiseks ja valdkonnaspetsiifilisi kursusi.