Avalikud teenused
Viipekeeletõlget tehakse mitmel pool avalikus teenistuses – näiteks kurdi lapsevanema kohtumisel kuuljast lapse õpetajaga koolis, arsti konsultatsioonil või matusel. Sellistes olukordades võimaldavad viipekeeletõlgid kurtidel, vaegkuuljatel ja pimekurtidel suhelda inimestega, kes viipekeelt ei tunne.
Lühikesi (kuni tunnipikkusi) ilma erinõueteta kohtumisi suudab tavaliselt tõlkida üks tõlk. Pikematel üritustel, näiteks linnavalitsuse koosolekul on tavaliselt vaja vähemalt kaht tõlki.
Kuna paljud avalikud teenused on personaalsed, võivad inimesed, kes ei ole viipekeeletõlkega kokku puutunud, arvata, et tõlk on osaleja. Tegelikult on tõlgi roll üksnes võimaldada suhtlemist, mitte arutelus osaleda. Tema ülesanne on tagada täpne ja kultuuriliselt kohane tõlge ning säilitada konfidentsiaalsus.
Viipekeeled ei ole universaalsed. Enne tellimist peaksid kliendid täpsustama, milliseid viipe- ja muid keeli koosolekul kasutatakse, ning veenduma, et tõlgid on nõuetekohase koolituse ja kogemusega. Viiplejad võivad soovitada tõlke, keda nad regulaarselt kasutavad. Lühiülevaade kohtumise sisust aitab tõlkidel paremini valmistuda. Ehkki tõlgid suudavad tõlkida väga erinevaid teemasid, on siiski tähtis kontrollida nende kvalifikatsiooni ja eriteadmisi.
Paljudes ELi riikides kehtivad õigusaktid ja eeskirjad, millega tagatakse kurtidele, vaegkuuljatele ja pimekurtidele juurdepääs viipekeeletõlkele. Teenuse ulatus on riigiti erinev ja võib olla piiratud näiteks rahastatavate tundide arvu või tõlkide kättesaadavusega.
Õigusasutused
Viipekeeletõlgid võivad töötada mitmesugustes õigusasutustes, kohtusaalist politseijaoskonnani. Tõlgil peab olema õigusasutuses töötamiseks vajalik erikvalifikatsioon. Seda saab tavaliselt kontrollida õigustõlkide riikliku registri või võrreldava riikliku või piirkondliku sertifitseerimissüsteemi kaudu.
Tõlkide suhtes kehtib ametijuhend, mis hõlmab konfidentsiaalsust, erapooletust, täpsust ja lojaalsust. Näiteks Ühendkuningriigi kurtide ja pimekurtidega töötavate kommunikatsioonispetsialistide riiklikesse registritesse kantud tõlkide ja reguleeritud praktikantide käitumisjuhend ning Iiri registrisse kantud viipekeeletõlkide käitumisjuhend. Neis:
- sätestatakse konfidentsiaalsuse, erapooletuse, täpsuse ja ametialase pädevusega seotud kohustused (sealhulgas pidev kutsealane areng);
- kirjeldatakse huvide konfliktide ja kaebuste haldamise mehhanisme.
Olenevalt olukorrast võib olla vaja ühte või kahte tõlki. Suulise tõlke nõuded on sätestatud selle riigi õigusnormides, kus menetlus toimub. Kriminaalmenetluses kohaldatakse ELi direktiivi 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses, sealhulgas Euroopa vahistamismäärusega seotud menetlustes.
JUSTISIGNS
JUSTISIGNS on ELi rahastatav algatus, millega määratakse kindlaks vajalikud oskused viipekeeletõlkeks õigusasutustes ning pakutakse koolitust kvalifitseeritud tõlkidele ja praktikantidele.
Projektis tõstatatakse tõsine probleem: seadusi kohaldatakse sageli eelduste alusel, mis ei arvesta kurtidega ning jätavad tähelepanuta nende kultuurilise, keelelise ja sotsiaalse tegelikkuse. Sellised eeldused võivad põhjustada ebavõrdset juurdepääsu õigusemõistmisele ja õõnestada põhimõtet, et kurtide individuaalsed õigused peavad olema kaitstud.
JUSTISIGNS on teinud kindlaks mitu tegurit, sealhulgas:
- viipekeelte piiratud või tunnustamata staatus, mis kitsendab juurdepääsu teabele kõigis menetlusetappides;
- õigusasutuste vähene arusaamine mis tahes keelte vahelise suulise tõlke piirangutest – see probleem süveneb kõneldava keele ja viipekeele kokkupuutealal;
- juristide piiratud teadlikkus kurtide ajaloolisest, hariduslikust ja kultuurilisest taustast.
Need tegurid näitavad, kui tähtis on, et viiplejatel oleks õigusasutustes juurdepääs kvalifitseeritud viipekeeletõlkidele.